Ameerika reeglitest

Eelmises kommentaaris pöörasime peamise tähelepanu Venemaa reeglite erinevusele FIDE omadest, täna siis USA-s kehtivatele. Nii nagu viimane Chesscafegi. Seal oli algatajaks üks ameeriklane, kes polnud rahul reeglite komitee (RC) esimehe vastusega talle esitatud küsimusele. Jutt oli nimelt sellest, kas mängija peab andma vastasele oma partiiprotokolli, kui see seda näha tahab. Geurti vastus oli eitav, veel enam: mängija võib oma protokolli vastase eest isegi varjata.

FIDE reeglid siin tõepoolest mängijat millekski ei kohusta, ameeriklane leiab aga, et oleks tulnud tingimata ära öelda see, kuidas USA reeglites asja tõlgendatakse. Nimelt võib nende järgi vastane partiiprotokolli laenata siis, kui kummalgi jääb järgmise ajakontrollini vähemalt 5 minutit ning protokolli laenaja kell peab käima senikaua, kuni ta protokolli tagasi annab. Palve täitmine pole küll kohustuslik, aga kui mängija seda ei tee, võib mängija pöörduda turniiri direktori (kohtuniku) poole ja ikkagi protokolli saada. Tuleb lähtuda põhimõttest, et mõlemal mängijal oleksid partiiprotokollid iga hetk korras.

Üks asi on sisuline lähenemine küsimusele. Minu arust on partiiprotokollid tüli põhjustajaks olnud vaid haruharva ja tavaliselt on vaid üksikuil kordadel keeldutud oma protokolli vajadusel vastasele ulatamast. Koodeksi sissejuhatus lubab igal föderatsioonil rakendada detailsemaid erireegleid, aga vaevalt tasub igas vastuses öelda, kuidas mingil maal toimitakse. See võib tekitada vaid asjatut segadust ja vaevalt on meiegi maleliit saatnud RC esimehele oma erireegleid.

USA reeglite viimane täisversioon pärineb aastast 2003. Sealse maleliidu veebilehel seisab veel tervelt 34 lehekülge muudatusi. Täielikku kehtivat teksti alla laadida pole võimalik.
Olgu siinkohal vaid mõned näited, kuidas USA reeglid FIDE omadest erinevad.
Määrustevastaste käikude korrigeerimiseks ei anna FIDE reeglid mingit tähtaega. Kui aga kunagi partii ajal leitakse, et kusagil on määrustevastane käik tehtud, tuleb selle seisu juurde tagasi pöörduda ja teha reeglitele vastav käik. Kuna mul tervikteksti kasutada polnud, ei saanudki ma täpselt aru, kui kaua ameeriklased käike korrigeerivad. Nende artikli 11.a järgi taastatavat määrustevastase käigu eelne seis siis, kui selle käigu tegemisest pole möödunud rohkem kui 10 käiku, artikli 16D järgi jäävat aga määrustevastane käik püsima juba siis, kui vastaspool on pärast seda teinud ainult 2 käiku.

Välkmales, kus kehtivad kiirmale reeglid, võivad meil noolekese langemise kindlaks teha nii mängijad kui ka kohtunik (art. 6.8), USA-s aga kohtunik omal algatusel oma nina vahele pista ei tohi.

Kui algseisus on kuningas ja lipp oma asendi vahetanud, siis mingit vangerdust teha ei saa (art. A4), USA-s aga võib sel juhul toimuda lühike vangerdus liputiivale ja pikk vangerdus kuningatiivale.
Meil võib enne 3 käigu sooritamist esitada kaebusi seoses malendite vale asendi, malelaua paigutuse ja kellanäitudega, USA-s piisab vaid mõlemalt poolt ühe käigu tegemisest, et partii jätkuks.

Partii üleskirjutamiseks kehtib meil ametlikult vaid algebraline notatsioon, USA-s pole välistatud ka kirjeldava notatsiooni kasutamine (mis muidu juba 80-ndatest aastatest keelatud) või isegi märkimise usaldamine arvutile. Kui aga käigud kirjutatakse paberile, pole tähtis, kas seda tehakse enne käigu tegemist või pärast seda. Meil võib art. 8.1 järgi käigu üles kirjutada alles pärast selle tegemist malelaual.
Loomulikult olid need vaid mõned näited erinevustest.

Nii et tänavu septembris FIDE kongressi ajal toimuvat RC koosolekut võib huviga oodata. Kõigepealt seda, kas koodeksit üldse revideerima hakatakse, nagu seda tavaliselt iga 4 aasta järel tehtud on, või püütakse teksti mittemuutmisega teha koodeksist võimalikult stabiilne dokument, nii et praegused reeglid jääksid kehtima ka pärast 1.juulit 2013. Teiseks on aga oodata hinnangu andmist USA ja teiste selliste rikide malemäärustele, mis rahvusvahelistest tunduvalt erinevad.

Mis puutub aga USA-s peetavatesse võistlustesse, siis küllap on neid sealgi igasuguseid. Selles Chesscafes ei jää näiteks IM Taylor põrmugi rahule novembris Los Angeleses peetud Metropolitan-12 rahvusvahelise turniiri korraldusega.
Mõned näited kaebustest: Peakohtunikku polevat turniiri jooksul kordagi mängusaalis näha olnud. Enamasti panid mängijad ise oma kellad käima ja mängisid järelevalveta. Viimases voorus jäänud korraldaja magama ja hakanud kõvasti norskama. Paar ühe poole ilmumatajäämise tõttu toimumata partiid olevat hiljem salapäraselt viigiga lõppenud. Üks mängija kuulanud kõrvaklappide kaudu nii valjusti muusikat, et see olevat vastast seganud. Viimase vooru algus ajakavas ei langenud kokku tegeliku algusega. Lisaks veel suured probleemid tualetiga, mis sundis lõpuks 9.korruselt esimesele laskuma. Igatahes lubab kirja autor kohe mängimisest loobuda, kui ta jälle kohtunikuta turniirile satub.
Ei taha teise riigi tegemisi kommenteerida, ka Geurt hoidub sellest. Kindlasti on sealgi igasuguse korraldustasemega võistlusi ja hinnangud võivad ka subjektiivsed olla. Loodetavasti meie kohtunikud taolisi olukordi väldivad.
Lembit