Kalevi võistlustelt

Aasta tagasi kirjutasin kommentaaris Kalevi Kerese-turniiri kohta positiivselt, et juhtimine on üle läinud meie nooremale kohtunike generatsioonile. Ka aastavahetuse kirjaridades märkisin, et aeg on juba asju lõpetama hakata. Tänavu vajati millegipärast jälle mind. Pean seda 20. ehk juubeliturniiriks, arvates, et olen kõigil senipeetutel tegutsenud. Korraldajate arvates oli see juba 21., eks nad siis tea paremini.

Mis oli tänavu teisiti? Mängupaik nagu mullugi Viru hotellis. Kahe ja poole päevaga on tavaliselt mängitud śveitsi süsteemis eelturniir(id) ja ringsüsteemis finaal(id). Hiljem hakkasid turniiri eelpäevadel toimuma koolide ja firmade turniirid, mullu Karpovi simultaan. Tänavu leidis aset aga hoopis suurem üritus - Eesti-Soome 50 laual ja see mahutati selle 2,5 päeva sisse. Tulemuseks said teine ja kolmas päev väga pikad. Õhtuses telesaates kurtsid suurmeistrid, et 8 tundi kestnud mängupühapäev oli neile üsna pingutav, küllap kohtunikele ka. Mis puutub kohtunike arvu, siis mullu oli see ilmselt rekordiline. Igatahes eelturniiril tuli mul siis hoolitseda vaid 6 ja finaalturniiril üheainsa laua eest. Tänavu olid korraldajad läinud vastupidisesse äärmusesse, kohtunike arv oli tõepoolest viidud miinimumini.

Olin arvamusel, et aega hakkavad venitama iga käiguga lisanduvad 10 sekundit (ehk piisaks 5-stki). Tegelikud hädad olid hoopis hullemad. Selle, mis juhtus valikturniiril, võiks paigutada kohtuniku õudusunenägude rubriiki. Kõigepealt selgus, et printer ei tööta, aga ligi 90 mängija vastaste selgitamine, kirjapanek ja teatavakstegemine oli üpris töömahukas ja aeganõudev protsess. Igatahes hilines juba II vooru algus võrreldes ajakavas väljakuulutatuga tervelt 40 minutit. Õnneks hiljem vahe ajagraafikuga küll ei suurenenud. Edasi nägi ajakava ette, et avapäeval mängitakse 5, teisel päeval aga 2 vooru. Pärast mõningaid ponnistusi selgus, et selle programmiga ei saa päevas üldse üle 4 vooru paarida (küsimus oli vist litsentsimaksude tasumises). Nii jäi vaid võistlejate ees vabandada ja paluda, et nad järgmisel hommikul juba kell 9 mängulaudade taga oleksid (peale paari erandi olidki). Nii kulges esimene turniiripäev parajas segaduses.

Ükskõik, kellest asjad sõltusid või kes konkreetselt süüdi oli, peab kõige turniiril toimuva eest vastutama peakohtunik. Pean pealegi tunnistama, et ega ma päris rahulikuks jääda ei suutnud, kuigi kohtunikutöö kogemusi peaks ju nagu üksjagu olema. Ega me vist head muljet külalistele oma korralduslikust küljest küll ei jätnud, kuigi otsesest pretensioonide esitamisest hoiduti.

Kasutatud paarimissüsteem tundus ka mõneti kummalisena. Mitmed mängijad juhtisid näiteks tähelepanu sellele, et arvuti on punktigrupi kõrgeima reitinguga mängija üle viinud hoopis madalamasse punktigruppi. Käsitsi niimoodi ju küll ei paariks. Küll aga pidin mängijate pretensioonid tagasi lükkama. Ei leidnud, et ühtki śveitsi süsteemi kirjapandud põhiprintsiipi oleks rikutud. Kui seda aga tehtud pole, siis pole ka kohtunikul mingit õigust sekkuda.

Eesti-Soome matśi korraldasin esmakordselt juba 1965. Need on alati olnud huvitavad ettevõtmised, nii seekordki, kahju vaid, et põhjanaabrid olid toonud siia nõrgavõitu koosseisu, nii et matśivõitjas polnud algusest peale kahtlust. Ehk peaks selliste massiliste matśide puhul, eriti kui samal päeval on veel teisigi üritusi, valima sellise ajakontrolli, mida oleks võimalikult lihtne kelladele seada. Seekord oli valitud see kaheastmeline, mida tavapäraselt on kasutatud Eesti võistkondlikel. Selle seadmine võtab aega ja eksimised pole võimatud. Tõsi küll, sedapuhku ilmnes vaid ühes partiis, et teises ajakontrollis juurdetulevat aega tegelikult ei lisandunud. Kuivõrd aga mängulaudade taha vajati nii kohtunikke kui ka korraldajaid, siis sel päeval jõudis kohtunike arv küll võimaliku miinimumini. Tervikuna õnnestus aga teine päev kindlasti paremini kui esimene.

Viimasele päevale jäi siis juba mainitud pikk finaalturniir. Kuivõrd toimisime kolleegiga kahekesi, siis oli võimalik ka sel aastal rakendada küllaldase järelevalve põhimõtet, mis tähendas, et partiisid mängitakse mitte kiir-, vaid tavamale reeglite järgi. Kui möödunud aastal kirjutasime kohtunikega kõik partiid igaks juhuks üles, siis kahe partii kirjutamine oleks kohtunikust pigem sekretäri teinud ja seetõttu loobusin sellest ning lootsin vaid arvutiekraanile. Õnneks ebameeldivaid tagajärgi see endaga kaasa ei toonud.
Tõsi küll, arvuti reageerib kõigele väga tundlikult. Ühes partiis kukkus paar nuppu ümber ja kuigi need kohe püsti said, siis käike selles partiis enam ekraanile ei ilmunud. Ja paaril korral püüdis arvuti pakkuda partiile viigilist tulemust veel enne, kui mängijad selles ise kokku leppisid. Aga muidugi oli viimane päev oma pikkusele vaatamata lihtsalt puhkepäev.

Üldkokkuvõttes võib asja aga avapäeva tõrgetele vaatamata siiski lugeda õnnestunuks. Muide ei pidanud ma kolme päeva jooksul tegelema ainsagi määrustevastase käiguga. Siinkohal minu tänu kõigile kolleegidele, korraldajatele ja muidu kaasaaitajatele. Üksteisele keegi etteheiteid tegema ei hakanud, vaid kõik püüdsid kaasa aidata selleks, et asi paremini korda läheks.
Lembit