pühapäev, 15. jaanuar 2012

Kolmekordne kordumine

Võtan sedapuhku aluseks IA Aleksandr Tkatśovi artikli. Tkatśov on Venemaa Maleföderatsiooni aseesimees ja selle tehnilise direktsiooni juht, seetõttu naaberriigi kõrgeim kohtunikutöö eest vastutav ametimees.
Sotśis peeti Venemaa noorte meistrivõistlusi. Seis oli kordunud kolm korda. Üks poiss tõstis käe, kutsus kohtuniku ja seletas talle olukorda. Oli kindel, et fikseeritakse viik, kuid kohtunik kordumist ei märganud ja laskis partiil jätkuda.

Võimalik, et kohtunikul polnud lihtsalt kogemusi. Kui turniiril oli mitmeastmeline juhtimissüsteem, oleks tulnud nüüd kutsuda pea- või vanemkohtunik. Kohtunik oleks samal ajal pidanud tagama laual oleva seisu, käigukorra ja kelladel oleva mõtlemisaja puutumatuse. Seis ja kellaajad on soovitav üles märkida. Naaberlaual oleks siis tulnud koos mängijatega partii avakäigust peale läbi mängida. Kui taas jõutakse laual oleva seisuni, siis pöörata tähelepanu sellele, kumma poole käik parajasti on. Nii otsustatakse, kas seis on kordunud või mitte, see teatatakse mängijatele, kellele põhjendatakse ka otsuse õigsust.

Sotśi partiis kirjutati pärast partiid protokollidele alla. Poiss läks siis oma treeneri juurde ja näitas talle partiid. Treeneri arvates oli ikkagi tegemist seisu kolmekordse kordumisega. Nüüd siis mindi peakohtuniku juurde. See uuris protokolli ja nentis samuti, et kordumine on aset leidnud. Ütles, et apellatsioonikomitee (AC) kätte pole asja ilmselt vaja anda, sest see on niigi selge, ja lubas tulemust muuta.

Koodeksi art. 8.7 ütleb: "Partii lõpul kirjutavad mõlemad mängijad alla mõlemale partiiprotokollile, märkides ära partii tulemuse. Isegi siis, kui see on vale, jääb see tulemus kehtima, kui kohtunik ei otsusta teisiti."
Tkatśovi arvates pole mängija kohustatud alla kirjutama, kui ta pole märgitud tulemusega nõus. Ise olen küll soovitanud ka sel juhul alla kirjutada, aga kandes sinna vastaspoole arvates õige tulemuse ja kirjutades sinna ka põhjenduse. Nii saaks seda arvestada protestimisel.

Õhtul saadi aga teada, et vastane on esitanud apellatsioooni. See rahuldatigi, kuigi ei antud mingit seletust selle kohta, miks ei kutsutud koosolekule teist osapoolt ega isegi teatatud sellest. Allkiri partiiprotokollil tähendavat nõustumist tulemusega, mida enam ümber ei vaadata. Mängijad saavad AC poole pöörduda alles peakohtuniku otsuse peale.

Vene reeglid ütlevat, et mängija võib vaidlustada peakohtuniku mistahes otsuse, kui taotlus esitatakse kirjalikult koos kautsjoni tasumisega ja mitte hiljem, kui juhend või reglement seda ette näeb. Apellatsiooni läbivaatamisel tuleb ära kuulata mõlemad osapooled. Otsuse langetab aga AC oma kinnisel istungil ja see on lõplik.
Sotśis teatas peakohtunik avalikult, et ta pole AC otsusega nõus. Sellest said kannatajad veidi lohutust, kuigi praktilist kasu sellest küll polnud.
Vene reeglite järgi võib peakohtunik need kohtunikud diskvalifitseerida, kelle langetatud otsused muudavad võistluse tulemusi. Karistus on jõus selle võistluse lõpuni ja tühistub alles aasta pärast võistlust.

Nagu Vaadeldaja veebilehest näha, on pärast Kalevi võistlusi vaidlustatud isegi minu kohtunikulitsentsi olemasolu. Esialgu seda vist küll veel keegi ära võtnud pole, kuigi oleks muidugi hea, kui selliseid võistlusi juhiksid kõrgema litsentsiga kohtunikud. Aga see on juba hoopis teine küsimus.
Lembit

Kommentaare ei ole: