Keda arvestada?

Eelmisel nädalal käis Venemaa ametlikul internetilehel väike diskussioon selle üle, millest peaks kohtunik oma otsuste langetamisel lähtuma. Keda kohtunik võib usaldada ja keda mitte? Kas konflikti lahendamiseks võiks kasutada tunnistajate abi?
Igapäevane juhtum: Mängija kutsub kohtuniku ja ütleb, et tema vastane on rikkunud mingit reeglit. Kohtunik pole millegipärast sellel laual juhtunut näinud. Kas kohtunik võib nüüd langetada kellegi kasuks otsuse, tuginedes vaid iseenda olukorrahinnangutele?

On loomulik, et kohtunik peab aluseks võtma kehtivad reeglid ja lugema sealt välja nii palju kui võimalik. Siinkohal arvestagem sedagi, et Venemaa spordiala male reeglid ei kattu täielikult FIDE omadega ja siinkohal pean seetõttu viimaseid primaarseks lugema. Aga ega põhimõttelisi vastuolusid pole.

Alati tuleb meeles pidada seda, et malepartiid mängivad kaks mängijat (art. 1.1). Koodeks lähtub sellest, et kohtunikel on vajalik pädevus ja hea otsustusvõime ning nad on täiesti objektiivsed (eessõna). Kohtunik jälgib, et koodeksist rangelt kinni peetaks (art. 13.1). Tema juhib võistluste kulgu (art. 13.2), jälgib partiisid, eriti kui mängijad on ajapuuduses, viib ellu otsused, mis ta ise on teinud ja vajaduse korral karistab mängijaid (art. 13.3). Kui keegi märkab määrustevastasust, võib ta informeerida ainult kohtunikku (art. 13.7a).

Nii on otsustamisel keskne kohtuniku roll, kuigi mõnede arutlejate arvates see erineb paljuski näiteks jalgpalli- või võrkpallikohtuniku omast. On asju, mille puhul koodeks näeb ette konkreetse karistuse, aga ka teisi, kus karistus tuleb langetada kohtuniku enda äranägemise järgi.
Aga ikkagi: millele peaks kohtunik otsustamisel tuginema?

Venemaa juhtivate kohtunike seas tehtud küsitlusel on vastajad rõhutanud, et mingit dokumenti, mis kõneleks tunnistajate kasutamisest, pole olemas ega saa ilmselt ka kunagi olema. Pole kusagil öeldud, et kohtunik peaks pöörduma pealtvaatajate poole (nendeks tuleb lugeda ka parajasti mittemängivad osavõtjad). Nii nagu üks vastaja kirjutas: nii saaks rooduülem turniiril kergesti esikoha, sest sõdurid tema vastu midagi öelda ei julge.

Erinevad tunnistajad võivad kohtunikule anda täiesti erinevaid andmeid, pealegi võib osa neist asjast isiklikult huvitatud olla. Küsida tulevat vaid ametimeestelt: turniiri direktorilt, teistelt kohtunikelt, korraldajatelt ja (vahel ka) föderatsiooni esindajatelt. Erandi võivat teha vaid siis, kui kedagi juba aastaid tuntakse ja temast on jäänud positiivne arvamus. Sel juhul kipub aga subjektiivne momet liiga esile tõusma. Aeg, kus turniirisaalides on kõikvõimalikud audiovisuaalsed seadmed, mis kohtunikule asja kohe selgeks teevad, on veel kaugel.
Nii näivad Vene kohtunikud tunnistajate kasutamise osas üsna skeptilised olevat. Aga muidugi ei keela kohtunikul keegi kasutamast mistahes infot, mis aitaks tal tõeni jõuda. Kui asi kipub ikkagi jääma lahtiseks, on parem järeldada, et rikkumist pole olnud ja lihtsalt partiid jätkata.
Lembit