Sõpra meenutades

Mikko Markkulat ei ole enam.
Ei mäletagi, millal temaga esmakordselt kohtusin. Kui 70-date aastate algul Soome turniire juhtima sõitsin, polnud teda veel näha. Sel ajal tegutses ta veel kohalikul tasemel, aga 80-ndatel sai temast pikkamööda Soome tähtsamaid maletegelasi. Kohtunikutööga on ta kogu aja tegelnud kuni elu viimasel nädalavahetusel ühe sealse turniiri juhtimiseni ja kaks päeva enne lahkumist kohtunikekogu koosolekul osalemiseni. Rahvusvaheliseks arbitriks sai ta 1986, nii kaugele oli Soomes selle ajani jõudnud juba tosin meest.

Oli perioode, kus sain Mikkoga kokku üsna sageli ning seda mitte ainult Eestis ja Soomes, vaid küllalt erinevates maailma paikades. Praegu on mu ees laual kogumiku "Shakin säännöt ja määräykset" teine väljaanne ning selle avalehel pühendus "Lembitille Berliinissä 4.12.91. Shakkiterveisin Mikko Markkula, Markku Kosonen". Käimas oli FIDE järjekordne kongress, kus taastati ka Eesti liikmesõigused. Need mehed esindasid seal parajasti Soomet ja olid ka tolle raamatu koostajad. Too raamat ise sarnaneb Eesti malekohtuniku käsiraamatuga ja sisaldab kohtunike jaoks väga vajalikku infomaterjali. Loomulikult on mul olemas ka raamatu teine ja kolmas väljaanne.

Meie koostöö algas kongressil ja jätkus hiljemgi nii FIDE kongressidel kui ka maleolümpiatel. 1994. aastast olime mõlemad reeglite komisjoni liikmed. Esialgu oli meid seal vaid kuus. Kuigi oli vahel ägedaid vaidlusi, jõuti ikkagi alati kokkuleppele ja järjekordne malekoodeksi tekst valmis.
Mikko jaoks kõige olulisem oli loomulikult tegevus FIDE kvalifikatsioonikomisjoni esimehena alates 1998. See amet ilmselt kerge pole, nõudes täpsust, rangust ja tähelepanelikkust. Väidetavalt on küllalt palju taotlusi tagasi lükatud, aga see pole otsustajate, vaid materjalide esitajate süü. Imestan, kuidas Mikko nii palju jõudis. Reeglite komisjonist ta ju ei kadunud, aga osaleda jõudis ta ka śveitsi paarimise komisjonis ja kohtunikekogus. Lisama peaks aga veel Euroopa ja Põhjamaade maleliidud ning juba aastakümneid kestnud hoolitsemine soomlaste reitinguarvestuse eest. Aga toime ta tuli ja kindlasti hästi.

Mikko allkirjaga on dokumenteeritud ka minu viimane osalemine FIDE tegevuses. See on pilt 1999.a. Dohas peetud reeglite komisjoni koosolekust, mille tagaküljel kõigi osalejate allkirjad. Mikko osalemine FIDE-s aga jätkus ja seda kuni lõpuni. Jätkusid ka meie kontaktid, kuigi mitte nii intensiivselt kui varem. Tema allkirja (koos Eesti malejuhi omaga) kannab aga veel ka 2005. aastal Tallinnas väljaantud paber, mis näitab, et olen midagi õppinud ka.

Mikko eestvõttel sai samal aastal teoks ka minu viimane sõit välisvõistlustele - peakohtunikuks Põhjamaade meistrivõistlustel. Mikko sõidutas mind oma autoga Helsingist Vammalasse ja tagasi muidugi ka. Tema korraldas seal paarimist ja partiide demontreerimist, ka mulle tööd jätkus. Probleeme polnud.

2008 oli Mikko Kerese turniiril Tallinnas. Ka siin hoolitses ta tehnika eest. See oli esmakordne juhtum, kus finaalturniiril iga tehtud käik kohe ekraanile ilmus. Varem kasutati selleks tosinat demonstraatorit. Turniiri korraldusse ta end vahele ei seganud, küll oli aga hea vajadusel mingeid asju omavahel arutada.
Turniiri algul tõstatus reitingute probleem. Välismaalastel ju Eesti kiirmale reitinguid polnud. Marko seadis siis algul kõik välismaalased meie meestest ülespoole. Nii tekkisid väga kummalised paarid. Pakkusin siis, et loeme FIDE ja kiirmalereitingud omavahel võrdseks. Päris õige see vaevalt oli, aga ka Mikko nõustus. Paarid said igatahes märksa normaalsemad.

Või küsimus viigitaotlustega - praktilist tähtsust sel parajasti polnud, aga püüdsime kõigeks valmis olla. Mikko ütles kõigepealt resoluutselt, et mingit viigitaotlust 50 käigu reegli alusel olla ei saa, sest partiiprotokolle ju pole. Õnneks oli mul kaasas koodeksi ingliskeelne originaaltekst, kus art. 9.3 ei sisalda mingit vihjet protokollidele ning kiirmale lisaski ei öelda, et see artikkel seal ei kehti. Lõpuks jäi Marko ka siin nõusse. Aga loomulikult on see võimalik vaid siis, kui kohtunikul on aega ja võimalust partiid korralikult jälgida. Muidu jääb asi paratamatult fikseerimata.

Ka 2011.a. turniiri eel oli tollane Kalevi juht saanud Mikko Hantõ-Mansiiski olümpialt kätte ja kutsunud teda Tallinna turniiri tegema. Kalevis aga juhtkond vahetus ja uutel meestel olid teised plaanid. Mikkole ei vaevunud keegi mingit infot andma. Kui ta ise enne turniiri järele kuulama hakkas, polnud mul muud teha kui tema ees vabandada, kuigi ma selle kutsumisega kuidagiviisi seotud polnud. Kahju vaid, et nii jäi meie viimane võimalik koostöö ära.
Lembit