Vaidlusi välgu üle

Oleme oma kommentaarides korduvalt nentinud, et meie idanaabrite juures kasutatakse meie omadest erinevaid reegleid, aga samuti seda, et seal näib puuduvat ühtsus ka reeglite Vereśtśagin, esimesel neist sealses ametlikus hierarhias juhtiv positsioon (vt. meie 18.I Ühtsus oleks hea). 1.II (Mängime välku) refereerisin lähemalt üht sealset välkmalele pühendatud materjali, nüüd on Tkatśovi välguartiklile reageerinud Vereśtśagin "Välgust kiirustamata. Kui veel ka õigesti". Kuigi Igor otsib asjatult teravusi, näib tema lähenemine välkmalele meile paremini sobivat.

Tkatśov on toonud näite, kus mängijale arvestatakse kaotus selle eest, et ta pani lipu 8. reale nii, et ettur seal ära ei käinudki. Ometi möönab temagi, et oleks vastasele võinud anda ühe minuti juurde (kuidas küll need 1 minuti seadmised aga aega võtaksid!).
Kas võiks ikkagi ka välgus fikseerida viigi, kui seis kolmas kord kordub? USA reeglid ütlevad kindlalt ära, et seal küll ei saa. Selline taotlus tulevat automaatselt tagasi lükata. Aga mujal? Igor toob näite:
Valged: Kg1, Lb7, Ve1, Re6 (4). Mustad: Kg8, Vf2 ja h2, Eg7 ja g6 (5).
Pärast seda, kui teisel real on juba 6. kord vankriga tuld antud, võtab kohtunik ühe mängija taotlusel otsustamise enda peale ja fikseerib viigi. Välk ei erine siin millegi poolest kahetunnise kontrolliga mängitavast tavapartiist, kui kummalgi jääb nii vähe aega, et partiiprotokolli enam ei peeta.

Igori arvates pole praktilist mõtet reeglil, mille järgi must valib, kummale poole lauda ta istub. Massilise osavõtuga śveitsi süsteemis turniiridel, kus on ka hilinejaid, võib see asjatult segadust tekitada. Must võiks pärast valge esimest käiku kella seisma panna ja kohtunik peaks siis muutma kellanäite.
Ka tema on üldkehtival seisukohal, et loeb käigu tegemine, mitte selle sooritamine, nii et käigu võib teha enne, kui kellad on ümber lülitatud.

Igor juhib tähelepanu teatud ebamäärasusele, mis momendini võib vastase poolt määrustevastase käigu tegemisel partiivõitu taotleda: kas oma malendi puudutamiseni või selle küljest käe lahtilaskmiseni.
Igori arvates võiks Tkatśovi seletusi aktsepteerida siis, kui mängija teeb määrustevastase käigu, vajutab kella ja seejärel vastase nooleke kukub. Kui aga määrustevastane käik tehakse siis, kui vastase kell käib, ületab vastane lihtsalt aja.

Muidugi ironiseerib ta pidevalt üheminutiliste kellaparanduste üle - kasvõi siis, kui üks pool on mingit malendit puudutanud. Ikka kogu aeg see üks minut. Ei mäleta,, et välgus oleks käiguloendureid kasutatud. Ei mäleta Igorgi. Aga seda, miks ei või kelli ende mittetoimimisel edasi-tagasi vajutada, põhjendab Tkatśov just sellega, et käiguloendur minevat rikki.
Ei jää Igor rahule ka kellade tugeva löömise eest ettenähtud karistustega. Tõepoolest võiks ju juba esimene löök tuua märksa karmima karistuse kui hoiatuse ja ajalisandid ei tarvitse põrmugi just üheminutised olla. Ja muidugi on mängijad vastutavad ikka ainult nende enda, mitte aga pealtvaatajate tegevuse eest.
Lembit