Kohtade jagamisest

Schach-Zeitungi viimases numbris on FA Jürgen Kehr oma materjali "Igaühel on loodetavasti oma hind" pühendanud kohtade jagamisele, aluseks pärast üht sealset turniiri asetleidnud diskussioon.
Selle juhendis nähti ette, et kui mängijad saavad võrdselt punkte, siis loeb Buchholz, kahte auhinda kellelegi ei anta ning üldse saavad auhindu vaid need, kes lõputseremoonial kohal on. Ehk siis pole toolide read autasustamise ajal tühjad. Kui seda klauslit poleks, tegevat seal liidrid viimases voorus kiireid viike (mainitud turniiril kolmel esimesel laual), sõidavad ära ja lasevad auhinnad siis endale järele saata. Kui selline klausel juba juhendisse võetakse, siis tuleb sellest ka rangelt kinni pidada.

Lihtne on olukord siis, kui võitjatel on erinev punktide arv: mida rohkem on punkte, seda suurem on auhind. Kui aga punkte on võrdselt, jääb korraldajatele kaks võimalust: kas panna kõik samale pulgale või kasutada mingit kohtade jagamise süsteemi. Sageli ongi selleks Buchholz (= kõigi vastasmängijate punktide summa), millega hinnatakse rohkem tugevamate mängijate vastu saadud punkte. Aga sellest tuleneb ka selle süsteemi nõrkus: mängija ise seda näitajat mõjutada ei saa, ta võib vaid loota, et tema vastased teistes partiides võimalikult tugevalt mängiiksid.

Aga kui kohad lihtsalt jagada? Ka see on muidugi täiesti võimalik. Seejuures võib aga tekkida kaks probleemi. Ei sobi see mingitel valikturniiridel, kui edasipääsu võimaldavate kohtade arv on kindlaks määratud. Samuti esemeliste auhindade puhul: poolik maleraamat poleks ju kuigi atraktiivne. Jagamine on raske ka siis, kui voore on vähe ja mängijaid palju. Ühel sealsel turniiril olnud pärast 5 vooru tabelitipus 82 mängijast tervelt 10, kõigil 4 punkti. Kas siis nad kõik turniirivõitjateks lugeda?

Kui otsustatakse täpsemat kohtade jaotust kasutada, tuleks kohe otsustada, mida teha siis, kui sellest ikkagi ei piisa, ning see tuleks juba võimalikult enne turniiri algust teatavaks teha. Enamasti kasutatavat Saksamaal selleks vastaste Buchholzi-punktide summat. Muidu võib tekkida suuri vaidlusi: erinevad süsteemid annavad ju erinevaid tulemusi. Mõnede turniiride reglemendid näevad lõpuks ette loosimise. Seda peaks küll vältima.

Kui pärast mingi jagamissüsteemi kasutamist jääb jagamine ikkagi püsima, on korraldajail kaks võimalust: kas jaotada auhinnasumma võrdselt või kasutada GM Horti süsteemi. Selle järgi jagatakse pool auhinnarahast kõigi vahel võrdselt, teise poole jagamisel aga kasutatakse Buchholzit. See vähendab summade erinevusi võrdsete punktide saajate vahel, suurendab aga erinevusi vähem punkte saanutega võrreldes.
Enamasti on peaauhindade andmine siiski vähem problemaatiline võrreldes naistele, veteranidele ja noortele antavate eriauhindade ning reitinguauhindadega.

Śveitsi süsteem järjestab küll õigesti tulemused tabelitipus (1. ja 2. koht) ning ka selle lõpus (viimane ja eelviimane koht), tabeli keskpaik näeb aga välja küllaltki juhuslikuna. Samuti on üsna ebamäärane toimimine kõrgematele kohtadele tõusjatega siis, kui topeltauhindu ei anta, näiteks siis, kui parim noor võidab ka oma reitingugrupi. Samaga on tegemist juhul, kui kedagi auhinnasaajatest kohal pole, kohalolek on aga nõutav.

Lähem analüüs näitavat, et see, kes millise auhinna saab või kas üldse saab, sõltub sellestki, millises järjekorras andmeid läbi töötatakse. Sageli ei võimalda lähemat analüüsi ajaline surve. Vea korral on kord antud auhindu raske tagasi võtta. Nii on probleemid peaaegu juba ette programmeeritud. Otsustab tavaliselt turniiri korraldaja. Artikli autori arvates oleks ehk veel parem vaieldavad küsimused otsustada loosi teel veel autasustamisele jäänute vahel.
Lembit