Veel mõnest juhtumist

Mingi pisiturniir USA-s. Aega 25 minutit partiile ja iga käik lisab veel 5 sekundit. Laual viigiline vankrilõppmäng. Valgel jäänud 10, mustal ainult 4 minutit. Must pakub viiki. Valge ütleb, et mõtleb, aga teeb käigu. Lõpuks tekib seis, kus must ähvardab matistada, valgel aga pole kadunud igavese tule võimalus, mille tõrjumine näib riskantsena. Sel hetkel seiskab valge midagi ütlemata kellad ja ulatab vastasele käe. Seejärel hakkavad mehed lõppenud partiid arutama ja kui must kümmekond minutit hiljem ütleb valgele, et selle alistumine oli siiski veider, vastab valge, et ega ta polegi alla andnud, vaid ainult musta varasema viigipakkumise vastu võtnud. Mustal oli jäänud vaid poolteist minutit, mida oli liiga vähe seisupeensustesse süvenemiseks. Kuna partiil polnud ka erilist tähtsust, siis fikseeritigi viik. Aga mis siis, kui partii olekski lõppenud kummagi mängija arvates erineva tulemusega?

Vähemalt valge tundis reegleid halvasti või siis teeskles, et ta neid ei tea. Viigipakkumise mõju kaob ju kohe pärast seda, kui vastane mingit malendit puudutab (art. 9.1b). Käesurumine ei tarvitse alati alistumist tähendada. On loomulik, et mängijad selle tähenduses selgusele jõuaksid. Muidugi tooksid selguse partiiprotokollid nendesse kantud tulemustega. Kui mängijad ise probleemi lahendada ei suuda, peaksid nad pöörduma kohtuniku poole. Lõppseis lauale ja las siis mängijad seletavad oma mõtteid. Geurt leiab, et kui kohtuniku teadmistest ja kogemustest jääb väheks, siis võiks ta küsida nõu eksperdilt. Vaevalt aga sellist tarka ühel väikesel turniiril käepärast on.

Rootsi liiga madalam divisjon. 40 käiku 2 tunniga ja 1 tund lõpuni. Viimasele kahele käigule on valgel jäänud poolteist minutit. Kui ta teeb oma 39. käigu, unustab ta kella vajutada. Paar sekundit enne valge noolekese langemist teeb must oma käigu ja võidab kohe ajaga. Ilmselt polnud valgel digitaalkellaga mängimise kogemusi, meeskonnakaaslased aga ütlesid talle, et aeg oli tõepoolest läbi. Must tunneb nüüd huvi, kas ta ikkagi toimis korrektselt või poleks ta pidanud käiku tegema.
Muidugi ei saa siin mustale midagi ette heita. Teine võimalus oleks olnud lasta valge kellal aeg täis saada käiku tegemata. Geurt on lisanud, et oleks ta ise sellises olukorras mänginud meeskonnavõistluste otsustavat partiid, poleks ta midagi öelnud. Muidu oleks ta aga vastast hoiatanud, et see unustas kella vajutamata.

Muide on üks Dominikaani mängija viimases Chesscafes Geurtilt küsinud, kas tegevusvälisel ajal peaks kohtunik ka ise malet mängima või mitte. Geurti vastus on jaatav, sest nii mõistab kohtunik paremini, mida mängija laua taga tunneb. Ise jätsin küll mängimise peaaegu kohe maha, kui kohtunikuks hakkasin. Kõike lihtsalt korraga ei jõudnud. Kirimalekäike saatsin küll tervelt 40 aastat.
Lembit