Ühest vanast juhtumist

Tänases Chesscafes on tagasi tuldud üsna vana juhtumi juurde. Niisiis USA meistrivõistlused 1978 (ajalisandeid igal käigul siis ilmselt veel polnud), mängivad `Samkovitś ja Mednis. Must on ajapuuduses, 34. käigu järel hakkab tema seis järsult halvenema ja pärast valge 41. käiku annabki ta alla. Pärast partiid avastab aga must, et sellel kellal on mõtlemisaega kulunud selgelt rohkem kui teistel, võib-olla 5 minutit, ehk isegi enam. Järgnenud kontroll näitas tõepoolest, et tema kellapool käis kiiremini. Veel partii mängimise ajal olevat üks pealtvaataja abikohtunikule öelnud, et kellaga on midagi korrast ära. See aga asjale tähelepanu ei pööranud.

Asi läks apellatsioonikomiteesse. Oleks Mednis aja üle lasknud, oleks partii tulnud taastada ja talle aega juurde anda. Siin oli aga mängija alistunud. Mis sest, et Mednis kinnitas, et ta poleks kunagi nii nõrgalt mänginud, kui talt poleks vähemalt 5 minutit ära võetud. Kindlaks teha siiski midagi ei saanud.
Mednis oleks tahtnud saada lisaaega ja partiid mingist momendist, kasvõi 34. käigust alates uuesti mängida. See lahendus näis komitee liikmetele liiga meelevaldsena. Tugineda oleks võinud koodeksi art. 6.13 (praeguses redaktsioonis): Kui tekib määrustevastasus ja/või malendeid tuleb oma varasematele kohtadele tagasi asetada, peab kohtunik toimima kellanäitude määramisel oma parima äranägemise järgi.

Apellatsioonikomitee mingit targemat lahendust ka ei leidnud ja nii jäi kaotus jõusse. Partii alustamine päris otsast peale poleks olnud õiglane vastaspoole suhtes. Mõlemad mehed aga jagasid lõpuks kolmandat kohta ja mängisid järelmatśi tsoonidevahelisele turniirile pääsemiseks.
Mitukümmend aastat oli tookord tehtud otsus üht apellatsioonikomitee liiget vaevanud, kuni ta tänases Chesscafes toona langetatud otsuse uuesti üles tõstis. Aga ega sinna nüüdki enam midagi radikaalselt uut lisada pole.

Kõigepealt on muidugi selge, et kohtunikud oma tööd päris korralikult ei teinud. Kui oleks kellanäite omavahel võrreldud, siis oleks pidanud silma jääma, et üks kell on käinud kiiremini kui teised. Kuigi jah, kas meiegi tavaliselt sellist võrdlust vaevume teha. Näeme, et kõik kellad käivad ja piirdume sellega. Miks aga küll ei püüdnud abikohtunik asjasse selgust tuua, kui pealtvaataja tema poole pöördus?

Mis puudutab tsiteeritud artiklit 6.13, siis seda siinkohal rakendada ei saa. See toimib ainult partii ajal, selleks ajaks kui Mednis probleemi tõstatas, oli ta aga juba partii alla andnud ja mäng seega läbi.
Geurt leiab samuti, et uue partii mängimine või partii mingist momendist taaasalustamine poleks olnud aus vastase suhtes. Nii oleks ta ka ise apellatsioonikomiteesse kuuludes arvatavasti hääletanud otsuse poolt. Tagantjärele pole muidugi enam midagi teha, aga ilmselt ei saanud midagi muuta ka tollane apellatsioonikomitee.
Lembit