Mängisid klubid

Juba neljas aasta järjest tegelesin Eesti klubide meistrivõistlustega. Vahepeal nendes osalejate arv pidevalt vähenes. Tänavu oli nagu mullugi 7 võistkonda. Ega see arv eriti hea nende gruppideks jaotamiseks pole, aga eks toimime juhendi järgi. Muide mullu esitasin samasuguse võistluse kohtunikuaruandes 6 ettepanekut juhendi täpsustamiseks ja parandamiseks. Tänavu oli üks neist isegi arvesse võetud: ära jäetud mängijate autasustamine diplomitega (mida tegelikult ju niikuinii ei antud). Ülejäänutele ei reageeritud. Aga loomulikult on juhatusele asjad selgemad kui paarile C litsentsiga kohtunikule. Kahjuks on ka võistluskalender nii tihe, et seekord polnud aasta ühel tähtsamal võistlusel näha ühtki juhatuse liiget.

Esimene probleem oligi seoses võistkondade kahte gruppi jagamisega. Ühel klubil oli nimelt kaks võistkonda. Üks võimalus oleks olnud viia nad eri gruppidesse, sest juhend ei öelnud, kuidas gruppide koosseisud määratakse. Kui see ei sobinud, siis oleksin ma võinud muidugi panna nad juba I või II voorus mängima. Kasutasin siiski täiesti vaba loosimisest, mis jättis omavahelise mängu viimasesse vooru (teises paaris olid siis kaks Narva võistkonda). Arvan, et kui lõppjärjestuse määramisel on esimeseks näitajaks matśipunktid, siis suurt kokkumängimise
võimalust pole. Võib nii ja teisiti, reeglid täpselt asja ette ei näe.

Mingitest reeglite probleemidest polegi midagi kirjutada, selles suhtes oli mängijail teadmisi piisavalt. Ka ühe viigi 50 käigu reegli alusel fikseerisin vastavalt reeglitele. Vanker ja oda ei saanud õigeaegselt hakkama ainult vankriga. Kohtunik siin initsiatiivi ei ilmuta, see peab lähtuma mängijatelt. Selles partiis tehti 110 käiku.
Juhend nägi ette, et võistkondade koosseisud esitatakse 15 minutit enne uue vooru algust. Üks võistkond nii tegigi, aga 10 minutit hiljem selgus, et üks mängija õigeks ajaks ei saabu ja tuleks kasutada varumängijat. Mis teha? Küsisin vastasvõistkonnalt, kas nad on muudatusega nõus. Ei olnud. Lasin siis jätta koosseisu juba kirjapandud mängija ja kuivõrd see ei tulnud, fikseerisin kaotuse.
Mängijate vahetus erinevateks matśideks pidi juhendi järgi toimuma libisemise põhimõttel. Mitmele kaptenile oli see üsna segane asi. Enamasti istub ju varumängija selle mängija kohale, keda parajasti pole. Libisemise puhul on oluline see, et kunagi ei tekiks olukorda, kus ühes matśis mängib eespool üks, teises teine mängija. Põhimõtteliselt mängivad siis varumängijad viimastel laudadel.

Kõige rohkem oli seekord küll vist juttu kelladest ja mõtlemisaegadest. Ega mul endalgi vist ole aasta jooksul ühtki teist turniiri, kus ajakontroll koosneb kahest osast, nii et pärast 40 käiku lisandub 15 minutit, kogu aeg aga toob iga käik 30 sekundit juurde. Kõigepealt ettevaatust juba kellale mõtlemisaegade seadmisel. Kõik vajab üle kontrollimist. Ja vaata, kas kellal tegelikult ka õigel ajal 15 minutit lisandub. Tavaliselt küll, aga ajuti juhtub ka vigu. Muidugi saab lisaminutid kellale ka käsitsi lisada, aga see võtab aega ja kellegi kellal võivad just siis joosta viimased sekundid. Seekord siiski probleeme ei tekkinud. Iga vooru algul tuli küll hoiatada, et kõigepealt tuleb ikka valge kell käima panna ja alles siis võib avakäigu teha.
Võistkondades on alati mängijaid, kes väga sageli malelaudade taga ei istu. Oma arust tegin avamisel küll ajakontrolliga seostuvad asjad kahes keeles selgeks (ja juhendis olid nad muidugi ka), aga kolmandal mängutunnil tuli ikkagi üks kapten minu juurde ja ütles, et tema arust olevat küll kõik kellad valesti seatud. Tema kellal olevat äkki 19 minutist saanud 20 ja kusagil mujal olevat ta märganud analoogilist asja. Eks siis seletasin uuesti, et lisasekundid tulevad juurde kogu partii jooksul. Ja seepärast peab ka käike kogu aeg kirjutama. Oli juhtumeid, kus pärast kellavajutust oma kell ikkagi käima jäi. Kusagil vahetasin seepärast kella, aga küllap oli tavaliselt tegutsemist lihtsalt nõrga kellavajutusega. Eemalt on tõesti raske näha, kumb kellapool käib.

Uus oli tänavu ehk see, et rohkem kohtunikke polnudki (internetitabelid on küll Sten Kasela töö ja Aare Võsugi käis oma tabeleid pakkumas). Tegemist piisas, aga vist tulin toime. Enda edukaimaks lugesin eelviimast vooru, kus selgus, et järelmatśi võitja selgitamiseks pole mingil juhul vaja. Meenus aeg kaks aastat tagasi, kui Reval Sport ja Maletäht matśi mängisid. See lõppes viigiga, nii et võitja tuli ikkagi selgitada põhiturniiri täiendavate näitajatega. Nüüd konkureerisid samad võistkonnad, aga turniiril viimasena mängu jäänud partii andis võidu Maletähele. Viigi puhul oleks karika saanud vastasvõistkond.
Lembit