Kolmekordne kordumine

Ühel Saksa internetilehel käis nädalavahetusel elav arutlus - sõnavõtukordi kogunes lõpuks tervelt 54. Asi ise oli aga üpris lihtne.
Tähtis partii mingitel klubivõistlustel. Mustadega mänginu oli ilmselt tugevam. Tal oligi enamettur ja parem seis, aega aga jäänud alla 2 minuti. Oli 33. käik. Must pani oma vankri d5, valge käis Vc2. Sama seis oli nüüd kolmandat korda laual ja valge taotles viiki. Must sellega nõus polnud, seiskas kellad ja kutsus kohtuniku. Kohtunik kontrollis ja leidis, et seis on tõepoolest kordunud. Niisiis viik. Ometi lisas kohtunik juurde, et õigupoolest ta viiki fikseerida ei tohiks, kuna viigi taotlemise reegleid on rikutud.

Kuidas siis nii? Piisab vaid pilguheitmisest koodeksi art. 9.2, kus asi üsna selgelt kirja pandud. Kui kolmekordne kordumine tekib lauale alles mängija käiguga, siis peab mängija oma käigu kõigepealt partiiprotokolli kirjutama (see on erandjuhtum, kus käigu võib protokolli kirjutada enne selle malelaual tegemist) ja seejärel teatama kohtunikule oma kavatsusest see käik teha. Kui käik laual ära teha, siis läheb taotlusõigus juba vastasele, sõltumata sellest, kas oled vastase kella käigustanud või mitte. Igasuguse taotluse saab esitada ainult oma käigul. Muidu oleks ju tegemist vastase häirimisega. Nii lihtne see tarkus ongi.

Antud juhul oleks kohtunik seega pidanud piirduma reeglite selgitamisega, aga jätma viigi fikseerimata. Oluline ei tohiks olla seegi, kui tähtsa turniiriga tegemist on. Vastavalt art. 9.4 piisab isegi mingi malendi puudutamisest, et taotlusõigus sellel käigul kaotsi läheks. Juhul, kui protokolli kantud käik seisukordusele ei viiks, tuleks see ikkagi ka laual teha. Mis puutub kella seiskamisse kohtuniku poole pöördumiseks, siis võib seda teha, aga kohustuslik see pole.

Kordumiste kontrollimisel on oluline, et käigul oleks sama mängija, sama liiki ja värvi malendid asuksid samadel väljadel (mis ei tähenda näiteks, et ühe mängija kaks vankrit ei võiks olla vahepeal oma asukohta vahetanud) ning et mõlema mängija kõigi malendite võimalikud käigud oleksid samasugused (esimese seisus võib ju olla möödaminnes löömise võimalus, mis selle kasutamata jätmisel kaotsi läheb). Viigitaotlus on ühtlasi ka viigipakkumine. Nii et ka sel juhul, kui kohtunik leiab, et nõutavat arvu kordusi polnud, võib vastane öelda, et partii on lõppenud viigiga.

Ega tippmängijadki tarvitse alati reeglitega päris kursis olla. Sevilla MM-matśil pani mind imestama Kasparov, kes tuli kohtunikelauast küsima, kas kordumiste tõttu viigi taotlemiseks on tõepoolest vaja, et iga kord oleks käigul sama pool. Tema vastasel Karpovil oli aga aasta varem Interpolise turniiril juhtum, kus ta Milesi vastu taotles viiki nii, et esimene kord oli vangerdusõigus olemas, hiljem mitte.

Eksivad aga tippkohtunikudki. Üldtuntud on juhtum Tali memoriaalilt 2006, kus peakohtunikuks toosama Gijssen, kes oli tegev ka eelnevalt mainitud partiides. Morozevitśi ja Carlseni partiis fikseeris ta viigi nii, et esimene kord oli käigul must, teistel kordadel valge. Prantslaste kommentaaris kirjutati tookord: "Üks maailma parimaid kohtunikke (kes RC esimehena ka ise seaduste tegija) teeb algaja vea ühel maailma suurimatest turniiridest"
Nii et teadke reegleid, aga olgem ka tähelepanelikud nende rakendamisel.

Täna peaks aga suurt sünnipäeva peetama Moskvas. 90-aastaseks saab Juri Averbahh, suurmeister, kunagi ka NSVL tśempioniks tulnud, pikka aega nõukogude maleelus juhtivatel kohtadel olnud, rohkesti raamatuid kirjutanud ja maleajakirju peatoimetanud mees. Kunagi saime temaga üheaegselt rahvusvaheliseks arbitriks, hiljem aga tegutsesime koos rahvaste spartakiaadidel ja Moskva maleolümpialgi. Kokkupuuteid oli mul temaga üldse rohkesti. Palju õnne!
Lembit