Mängisid klubid

Nagu tavaliselt järgnesid tänavugi vähem kui nädalase vahega Eesti individuaalsetele meistrivõistlustele võistkondlikud. Võistkondade arv on järk-järgult vähenenud, viimastel aastatel on see siiski stabiliseerunud ja jäänud püsima seitsmele. Arv, mis pole kuigi sobiv mingi optimaalse võistlussüsteemi leidmiseks. Oleme jäänud püsima ühel nelja ja ühel kolme võistkonnnaga alagrupil. Positiivne oli tänavu kindlasti kahe favoriidist uustulnuka - Võru ja Laagri klubi - kaasamängimine ning see, et laudade taga oli võimalik näha ka kolme suurmeistrit.

Kindlasti oli seda ka pingeline võistlus ise. Täna kestis hommikupoolse vooru pikim partii 111 käiku, nii et ei saanud enne järgmise vooru algust lubada isegi mõneminutilist puhkust. Viimases voorus oli aga väga suur tõenäosus, et asi tavamalega ei piirdu ja neljast finalistist tuleb kolm veel omavahel kiirmalet mängima.  Juhend nägi nii ette, kui vaid matśipunktid võrdsed on. Hakkasin juba targemate meestega nõu pidama, mida teha siis, kui ka see asju paika ei pane ning kas juhend mõtleb partiipunktide all põhi- või lisaturniiri omi. Ilmselt siiski esimesi. Lõpuks siiski vennad Kanepid võitsid ning Võru ja Maletähe matśi seis viigistus.

Tegelesin selle klubide turniiriga juba viies aasta järjest. Tänavu jälle koos Aarega, kelle käes oli paberitöö. Tagantjärele imestan, kuidas mullu üksi hakkama sain. Tänavu näis mõlemale tööd jätkuvat. Kui asjad laabuvad, pole selles turniiris midagi erilist. Tänavu näiski nii minevat. Mõneti keeruline kaheosaline ajakontroll probleeme ei tekitanud. Lisasekundid lisandusid korralikult ja ka 15 minuti lisa  pärast 40. käiku tuli igas partiis õigel momendil.

Muidugi peab kohtunik enne turniiri juhendi korralikult läbi lugema. Seda ma märkasin, et erinevalt individuaalvõistlustest ei olnud seekord kohtunikul mobiilihelinale reageerimisel  mingit manööverdusruumi, aga kui tahtsin võistkondadelt nõuda, et libisemise põhimõttel tehtud ülesandmised ei luba, et ükski mängija, kes juba kellestki võistkonnakaaslasest allpool laual mänginud on, ei tohi kunagi temast ülalpool mängida, siis tehti mulle kohe selgeks, et juhend võtab aluseks mitte tegelikud mängud, vaid äraantud ülesandmise. Nii nagu seal seisab, nii see ka jääma peab.
Ja kogu info tuleb mängijaile enne turniiri algust teatavaks teha. 15-minutilise hilinemisaja kuulutasin välja alles enne teist vooru. Hilinemisi oli vähe, needki paariminutilised. Ühel võistkonnal polnud naismängijat, teine pidi sellel laual loobumisvõite andma.
Reeglite rakendamisega seekord probleeme polnud, igatahes ei mäleta ma ühtki juhtu. Õppinud ja kogenud mängijad. Vist sujus kõik päris normaalselt.
Lembit