Meistrivõistlustelt

Eesti meistrivõistlused on selleks korraks jälle läbi. Võrrelda saab neid eelkõige mullustega. Suhteliselt napilt mängijaid, vähevõitu pealtvaatajaid, peaaegu olematu teabevahendite tähelepanu. Kui viimasel päeval oli isegi televisioon oma filmimehe kohale saatnud, siis õhtuses kommentaaris näisid neile rohkem  huvi pakkuvat maleliidu siseprobleemid kui võistluse enda kulg. Isegi viit suurmeistrit oli neil päevil malemajas näha (peale ühe ka mängusaaliski), aga mängimas neid polnud.

Turniirid ise aga olid põnevad ja mistahes partii tulemust oli võimatu  ette ära ennustada. Kes oleks võinud prognoosida, et kaks kõige madalama reitinguga mängijat võtavad ära kaks esikohta või et mulluse turniiri võitja jäetakse seekord eelviimaseks (naiste turniiri võitja sai 50 % punktidest). Hõbe- ja pronksmedalid läksid siiski uuesti mullustele saajatele (mehed küll vastupidises järjekorras).

Enne turniiri arutasime, kas ja kui palju lubada voorule hilineda, sest juhendiga see määratletud polnud. Jäime Eesti reeglitega lubatud 15 minuti juurde nagu mullugi. Tegelikult oli hilinemisi vaid üksikuid, mis kõik mahtusid 5 minuti piiresse. Vast olekski 5-minutiline lubatav hilinemisaeg optimaalne, aga liiga palju erinevaid reegleid ja võimalusi ei tohiks siiski olla. Reeglid vajavad ühtsust.

Reeglitest kinnipidamisega probleeme polnud. Avamisel tõstatati küsimus, kuidas toimida mobiilihelinatega. Loomulik, et kui selline helin häirib kasvõi vastasmängijat või on nii võimalik mingit infot saada, tuleb fikseerida kaotus. Ometi võib ehk miski muu turniirisaalis veel rohkem häirida kui mingi tasane mobiilihäälitsus. Seepärast võtsin vastutuse karistuste määramise eest endale ja meenutasin iga vooru eel mobiilide väljalülitamise vajadust. Nii nagu sedagi, et enne avakäiku pandagu valge kellapool käima - siis peaks pärast 40. käiku saadav lisaaeg tulema õigel momendil. Tegelikult kuulsin ühe mobiili ebamäärast häälitsust vaid kord eelviimase vooru algul. Ju siis polnud jõutud seda veel välja lülitada. Piirdusin karmi pilguga sinnapoole ja jätsin muud meetmed võtmata.

Sama vooru algul ilmnes, et ka täiesti töökorras kelladest ja korrapärasest nupulevajutusest nende käimiseks ei piisa. Kõigepealt tuleb ikkagi vajutada käivitusnupule. Ühes partiis märgati seda alles siis, kui kummaltki poolt juba 5 käiku tehtud. Nii jäid aga saamata esimeseks 5 käiguks ettenähtud ajalisandid  ja ka täiendav aeg tekkis neil nüüd mitte pärast 40., vaid alles 45. käiku. Kui emb-kumb mängijaist oleks vastava taotluse teinud, siis oleksin ilmselt need ajakorrektiivid kohe ette võtnud. Seda aga polnud ja tegemist oli ju mängijate endi eksimusega.

Ja veel samast voorust. Ei möödu vist ainsatki turniiri, kus DGT-kellade näidud vähemalt kord ekraanilt ei kaoks. Nii seekordki. Kahjuks ei osanud ka arvuti öelda, millised kellanäidud tol hetkel olid. Mängijate kokkuleppel saime näidud paika. Ja ettevaatust samale lauale kellanäitude seadmisega järgmises voorus, mis sellest et kell sai vahetatud!

Juhendid aga peavad täpsed olema, isegi siis, kui see võib esmapilgul näida ülepingutatuna. Esikohad selgusid punktide arvuga. Muud kohad pidi paika panema Bergeri süsteem (võidetute punktid ja pooled viigistatute omadest). Kui sellest ei piisanud, tuli appi võtta Koya (punktid vähemalt 50 % saanud vastaste vastu). Juhend sellega piirduski. Aga ka Koya oli võrdne. Ilmselt tuli nüüd kasutada laiendatud Koyat. Sellel on kahjuks kaks varianti: laiendamine, mis tähendaks esimese alla 50 % jäänud punktigrupi lisamist, või kärpimine, millega jäetakse punktid 50 % saanute vastu ära. Tulemused on aga erinevad. Otsustasin esimese variandi kasuks, mis mulle näis loogilisem ja oli turniirimäärustes ka kõigepealt ära toodud. Aga hea muidugi, kui juhend kohtuniku ebavajalikust vastutusest vabastaks.
Muidu oli aga üsna normaalne turniir.
Lembit