Kasulik on reegleid teada

Eelmine laupäev Berliinis. Põhimõtteline kohtumine Kreuzbergi ja Tegemsee meeskondade vahel. Ühel laual on vastamisi suurmeistrid Luther ja Sokolov. Pärast seda, kui valge käib 31. Lh8+, tekib lauale järgmine seis:
Valged: Kc1, Lh8, Vf1, Od3, Eb2, c2, g2 ja h2 (8)
Mustad: Ke8, Lc7, Vc8, Od5, Ea6, d7, e5, f7 ja h4 (9).

Valge seisab ilmselt paremini ega ole viigist huvitatud. Küll aga märkab ta, et on sattunud ajahätta ja tahab paar käiku võita. Mäng jätkub: 31. ... Ke7 32. Lf6+ Ke8 33. Lh8+ Ke7 34. Lf6+ Ke8 35. Lh8+. Siin leiab Sokolov, et võib oma järgmise käiguga jõuda seisu kolmekordse korduseni ning teatab meeskonna kapteni kaudu sellest kohtunikule. See jätab viigi fikseerimata ja laseb edasi mängida, sest viigitaotlust ei esitatud korrektselt.

Artikkel 9.2 ütleb selgelt:
Partii lõpeb viigiga käigul oleva mängija korrektsel taotlusel, kui sama seis vähemalt kolmandat korda (mitte tingimata käikude kordamisega)
a) on tekkimas, kui ta kõigepealt kirjutab oma käigu oma partiiprotokolli ja teatab kohtunikule oma kavatsusest see käik teha;
b) on just tekkinud ja viiki taotlev mängija on käigul.
Artikkel 9.5 lisab:
Kui mängija taotleb viiki artiklite 9.2 või 9.3 alusel, seiskab ta otsekohe mõlemad kellad.

Kella seisma ei pandud ja oma käiku protokolli ei kirjutatud. Ilmselt oli asjatu võistkonna kapteni kaasamine taotlusprotsessi, mängija võis ju vahetult kohtuniku poole pöörduda.
Järgnes elav diskussioon kohtuniku, mängijate ja kaptenite vahel. Tegemsee meeskonna protest jäi rahuldamata. Partiis aga mängiti 35. ... Ke7 36. Lxh4+ Ke8 37. Lh8+ ja valge võitis 44. käigul. Partii võit oleks andnud Tegemseele võidu, nüüd lõppes matś viigiga.
Veider, et üks suurmeister hakkab võiduseisus käike kordama, teine aga ei tea üllataval kombel päris tavalisi reegleid. Küsida võiks aga, kui suur see reeglite rikkumine ikkagi oli ja kas poleks kohtunik ometi võinud viiki fikseerida.

Käigu protokolli kirjutamine on kindlasti oluline, sest see garanteerib, et partii võimalikul edasimängul käiku ei muudetaks. Kella seiskamine sedavõrd oluline pole, sest selle peamine mõte on, et aeg kaotsi ei läheks, juhul kui pärast taotluse tagasilükkamist partiid jätkama peab. Alates 1. juulist ei nõutagi enam kella seiskamist, kuigi seda võib endiselt teha.
Kui kohtunik taotluse tagasi lükkas, siis pidi ta kindlasti ütlema, miks ta seda teeb. Ja kas ei oleks siis Sokolov võinud kohe esitada uut taotlust, olles vahepeal käigu 35. ... Ke7 protokolli kirjutanud ja seejärel kella seisma pannud? Sellest, et see käik oleks laual tehtud (misjärel kindlasti viiki taotleda ei saaks) pole kusagil juttu.

Kaht korda järjest viiki pakkuda pole kena (koodeks räägib ülemäärastest viigipakkumistest), aga korduvatest viigitaotlustest pole kusagil juttu, ka mitte sellest, et neid ei tohi teha samal käigul.
Formaalselt oli kohtunikul õigus, aga ainult formaalselt. Protest tema otsuse vastu oleks arvatavasti esitatud igal juhul.
Keegi väitis, et Sokolov oleks võinud taotluse esitada veel järgmiselgi käigul. Väide on selgelt ekslik, sest oma 36. käiguga lõi ju Luther etturi.

Kontrollimist vajab aga väide, et seis oli 3 korda kordunud juba valge 35. käiguga, mistõttu musta käiku polnud enam vajagi. Kui kontrollime, siis selgubki, et sama seisu tõi 3. korda lauale juba 35. Lh8+, nii et Sokolov võis taotluse esitada mitte art. 9.2a, vaid 9.2b alusel ning oma järgmise käigu üleskirjutamist polekski olnud vaja.
Nii oleks reeglite tulnud kasuks kõigile - nii mängijatele, kaptenitele kui ka kohtunikele. Aga ega see ainus näide ole. Samas matśis oli partii, kus käike olevat korratud lausa 5 korda ja siis olevat viigini jõutud vist kohtuniku algatusel. Ja meenutame olümpiaajast kasvõi Malekohtuniku 29.XI Seisukordused.
Lembit