Saalomonlik otsus

Viimastel päevadel on mitmel pool elavalt kommenteeritud ühe eelmisel kolmapäeval Wijk aan Zees mängitud partii lõppu. Asjad arenesid seal arvatavasti nii (pisidetailides info veidi erineb):
10. voorus kohtusid aser Radźabov ja hollandlane Smeets. Juba 30. käiguks olid mehed suures ajapuuduses. Kui R. teeb oma 39. käigu Vb7-e7, lükkab ta kogemata laualt maha vastase e8 seisnud oda. Selleks hetkeks oli tal ilmne võiduseis, aga kellale jäänud viimane sekund. R. käivitab vastase kella, aga S. vajutab selle tagasi, seejuures midagi öeldes, ilmselt oma oda kohta. R. vajutab uuesti S. kella, siis aga jõuab kohale kohtunik, kes näeb, et R. aeg on läbi. Kohtunike esmane kavatsus oli R-le kaotus panna, seejärel aga aktsepteerisid nad mängijate otsust viiki leppida. Võimalik, et algatus selleks tuli kohtunike poolt. Päris selge, et mistahes poolele võidu andmine viiks paratamatult vastaspoole protestile, nii aga õnnestus partii kaelast ära saada. Mehed ise olevat pärast partiid seda rahumeeli ühiselt analüüsinud.

Viik on ilus saalomonlik lahendus küll, ometi poleks see partii ise mitte kuidagi viiki läinud. Kas oleks R. realiseerinud oma ülekaalu või oleks ta kaotanud ajaületuse tõttu, sest ühe sekundiga poleks ta jõudnud oda paigale panna, kella vajutada ja veel pärast vastase käiku oma 40. käiku teha. Sündinud lahenduse peamine põhjendus oli see, et ka S. rikkus reegleid: ta ei tohtinud kella tagasi vajutada ega vastasele midagi öelda. Kui mõlemad rikuvad reegleid, sõltub asi kohtunikust - kaaluda, mida keegi tegi, ja leida adekvaatne lahendus.

Reeglid on aja jooksul muutunud. Partiid agaralt kommenteerinud Mark Crowther väidab, et oli 1962. a. pretendentide turniiril näinud üht Kerese partiid Benköga. Viigiseisus partiis oli Benkö hulga ettureid ümber ajanud, Keres kehitanud vaid õlgu ja vajutanud kella tagasi. Kerest ei karistatud kuidagimoodi ja Benkö kaotas ajaga. Aga tol ajal oli see vist ainuvõimalik tegutsemine. Mängija kelli seisata ei tohtinud, see oli vaid kohtunike privileeg.

Kanada kohtunik Jonathan Berry (kellega koos ma oleksin kunagi äärepealt maailmas esimestena saanud nimetuse Senior International Arbiter, aga tiitel jäi loomata) kirjutab, et just tema ettepanekul olevat FIDE 1975 võtnud ametlikesse reeglitõlgendustesse, et kui mängija malendid segamini ajab, peab vastasmängija kella tagasi vajutama. Hiljem läks see koodeksisse endasse. Aga püsis see seisukoht vaid elektronkellade ja lisasekundite tulekuni. Kellavajutused annaksid ju mängijatele teenimatuid lisasekundeid. Nii et aja vaid nupud sassi ja aega muudkui tuleb.

Nüüd ütleb artikkel 7.3 Kui mängija ajab ühe või mitu malendit ümber, peab ta õige seisu taastama oma aja arvel. Kui vaja, seiskab mängija või tema vastasmängija kella ja palub abi kohtunikult.
Formaalselt on asi selge, praktiliselt vist siiski mitte täielikult. Ma pole nõus nendega, kes viimaste päevade vaidlustes on kirjutanud, et FIDE reeglid on halvasti mõeldud ja kirjutatud ning ebaselged, aga kuna ei FIDE ega kohtunikud neid ei järgi, pole neil tähtsustki. Küllap ikka on.

Aga ometi ei tohiks mängija saada kasu malendite ümberajamisest. Antud juhul oleks Smeetsi poolt kellade seiskamine andnud Radźabovile hea võimaluse seisu kallal rahulikult mõtisklemiseks. Ehk oli õigus Berryl (kuigi mitte formaalselt), et kuivõrd sellel turniiril 1. ja 2. ajakontrollil lisasekundeid ei kasutatud, siis oleks ikkagi võinud kella tagasi vajutada. Ja mis siis, kui Radźabov oleks kukkunud oda paika pannud sel ajal, kui kellad oleksid seisnud? Seis tuli ju taastada enda aja arvel. Praktiliselt peaks 1-2 sekundilise aja juures malendi ümberajamine olema võrdne ajaületusega.
Muide samal turniiril oli Radźabovil juba kord varem tegemist ümberaetud malenditega. Ivantśuki kella oli ta tagasi vajutanud ja see ei protesteerinud, vaid seadis oma malendid korda. Ehk on artikli 7.3 raskuspunkt ikkagi 1. lausel: oma aja arvel. Ja kas vastasele millegi ütlemine tähendab tingimata artikli 12.6 rikkumist: Keelatud on vastasmängijat ükskõik mil moel häirida või segada?
Nii et küsimused jäävad. Üldse on igasugused reeglid kirjutatud nii, et neid oleks võimalikult vähe, et nad kehtiksid võimalikult paljude juhtude kohta ja et nii jääks ruumi ka tervele mõistusele. Saalomonlikke otsuseid võib muidugi teha, aga kas need ka kõige paremad on, ei tea.
Lembit