Kes fikseerib ajaületuse?

Arvan, et Eesti maleüldsuse teadmistega reeglitest ja meie kohtunike tegevusega võib üldiselt rahule jääda. See arvamus süvenes mus veelgi, kui jälgisin viimasel nädalal Saksa kohtunikekogu leheküljel diskussiooni ajaületuste fikseerimise üle. Kõigepealt näis esimestena mõttevahetusse lülitunutel olevat arusaam, et kohtunike ülesandeks on see vaid mingitel kõrgetasemelistel võistlustel, seejärel aga koondus tähelepanu asjadele, mis peaksid niigi olema selged.

Partiide jälgimine, eriti ajapuuduses on ju kohtuniku peamine ülesanne (art. 13.3). Tavamales püüab kohtunik ise näha kõiki langeda ähvardavaid noolekesi või nullile lähenevaid elektronkellade näite. Aga ka kohtunik ei saa üheaegselt jõuda kõigi laudade juurde. Seepärast ütlebki art. 6.9 Nooleke loetakse langenuks, kui kohtunik teeb selle kindlaks või kui emb-kumb mängijatest on esitanud selle kohta põhjendatud taotluse. Ja küsimus pole põrmugi selles, et kohtunik püüaks mingit noolelangemist ignoreerida, nagu leidis üks arutlusest osavõtja.

Sakslaste diskussioonil oli palju juttu ka pealtvaatajate rollist. Arvati, et noolekese langemisega on partii niikuinii juba läbi ja seetõttu pole midagi halba, kui mõni kõrvalseisja asjale tähelepanu juhib. Partii on küll otsas, aga ometi seab ju juba tsiteeritud 6.9 täiendava tingimuse, mida täitmata ei saa aega ületatuks lugeda. Pealegi ei tarvitse ajaületus tingimata tähendada partii kaotust, vaid asi võib ka viigiga lõppeda (art. 6.10) ja selle saab kindlaks teha vaid kohtunik. Nii et pealtvaatajatel (kelle hulka kuuluvad ka teiste partiide mängijad, olgu nad siis oma mängud juba lõpetanud või mitte) ei tohiks noolekesega midagi tegemist olla. See muidugi ei tähenda, et ajaületust ei fikseeritaks, kui selle kohta laua kõrvalt märku antakse. Aga kindlasti toimivad kõige paremini need pealtvaatajad, kes kohtunikule laual toimunust või toimuvast vaikselt märku annavad.

Teisiti on lood kiir- ja välkmalega. Seal hoidub kohtunik teadlikult oma nina vaheletoppimisest. See ei tähenda muidugi, et ta samal ajal ka seal ei püüaks tähelepanelikult jälgida saalis toimuvat. Aga seal vastutavad kõige malelaual juhtuva eest ainult mängijad ise. Kohtunik ei sekku seal sellegi pärast, et seal peab olema võimalik mõlema noolekese langemine, kui ühe poole aja lõppemine jääb fikseerimata. Võib vaielda selle üle, kas pärast mõlema poole aegade lõppemist peab kohtunik sekkuma või mitte. Teoreetiliselt võiks ju asi veel lõppeda kasvõi matiga ja sel juhul loeb matt. Aga samal ajal ei saa ju välgu voor lõpmatult venida ja seetõttu olen ise tavaliselt pärast teise noolekese langemist partii siiski lõpetanud.

Sakslased pöörasid oma arutlustes rohket tähelepanu kiiretele lõppmängudele (artikkel 10). Kas peaks nendes toimima tava- või kiirmale reeglite järgi? Õige on ilmselt lähtuda tavamalest, sest kiir- ja välkmale on eraldatud koodeksi lisasse, kiire lõppmängu artikkel aga on keset koodeksi põhiosa. Aga selle artikli rakendamisel on oma spetsiifika, viigi fikseerimine pärast ühe noolekese langemist on üsna igapäevane nähtus.

Põhiline, mis sakslaste arutluses esiplaanile jäi, oli siiski see, et iga turniir vajab neutraalset kohtunikku ning mida kogenum ja teadlikum see kohtunik on, seda parem.
Lembit