Ühest noorteturniirist ajendatud mõtteid

Kogu eelmise nädala võistlesid Narvas Läänemere noored maletähed. 7 võistkonda 6 riigist. Omapäraks poiste ja tüdrukute laudade võrdne arv ja igal laual erinev vanus. Korraldajad olid ettevalmistustesse suhtunud hoole ja armastusega ning asi kahtlemata õnnestus.

Kohtunikutöö seisukohalt olid mõnedki asjad aastaga paremuse poole nihkunud. Oli lisandunud üks mängupäev, mistõttu vaid ühel päeval tuli mängida kaks vooru. Ühe mängusaali asemel oli seekord kaks, mistõttu ruumi märksa rohkem. Üldkasutatavad DGT XL kellad olid kindlasti paremad mullustest Easy´dest, mis sest et viimaste reklaamikampaania taga on Kramnik ise. Omalaadse kogemuse andsid 100 laual mängitud simultaanid.

Kohtunike tegutsemiseks on väga olulised kontaktid kolleegidega teistest maadest, milleks meil üldiselt võimalused peaaegu puuduvad. Ei saa ju keegi pidada end ilmeksimatuks, arvamustevahetus teistega tuleb vaid kasuks. Narvas olid ka tänavu rahvusvahelised arbitrid Albert Ciminś Riiast ja Vjatśeslav Stjaźkin Peterburist. Kuna viimaseks vooruks oli lisandunud külalisi Tallinnast, siis oli korraks Ottomar Ladva välkpartiisid jälgimas tervelt kuus rahvusvahelise nimetusega kohtunikku. Vaevalt neid MM-võistlusel rohkem oli. Muidugi peaks olema väga selge vahe kohtunike, korraldajate ja treenerite vahel. Kabekoodeks isegi keelab kohtuniku ja korraldaja ameti ühildamise (treeneri oma seda enam). Mingeid probleeme see mõningane ebamäärasus antud konkreetsel juhul sõbralikult kulgenud võistluses küll ei tekitanud.

Kohtunikutöös probleeme polnud, nii pole midagi kirjutada ka konfliktidest ja nende lahendamisest. Iga võistluse juriidiliseks aluseks on võistlusjuhend, seda muidugi ka Narvas. Juhend peaks kõigile nähtav olema juba turniiri algusest See, mida juhendisse kirjutatakse, sõltub eelkõige turniiri korraldajatest, muidugi ka paremusjärjestuse määramise punkt. FIDE turniirimäärusteski on kohtade jagamist puudutav lisa. See pole juriidiliselt samavõrdne koodeksiga, seal öeldut tuleb võtta vaid soovitusena. Pealegi on tolles dokumendis otse öeldud, et tegemist pole üksikute süsteemide eelistuse järjekorra kindlaksmääramisega.

Narvas otsustasid võistkondade järjestuse eelkõige matśipunktid. Nende võrdsusel võeti kõigepealt arvesse kohta jaganud kahe võistkonna omavahelise matśi tulemus ja alles seejärel partiipunktid. Stjaźkin leidis, et partiipunktid oleksid pidanud olema olulisemad. Turniirimäärustes on tõepoolest sedapidi. Kui aga narvalastele meeldib vastupidine variant, siis on see nende õigus (ja seda, et niimoodi lähevad pronksmedalid eestlaste asemel lätlastele, ei saanud muidugi keegi ette näha). Kui kohta oleksid jaganud kolm võistkonda, oleksid arvesse läinud vaid partiipunktid. Siin tundub küll mõneti tegemist olevat järjekindlusetusega. Miks mitte ka siin vaadata siis kõigepealt omavahelisi kohtumisi ja alles siis minna vajadusel partiipunktide juurde?
Suurel
Lauavõitjaid määrati Narvas nii: 1) omavaheline kohtumine, 2) Sonneborn-Berger, 3)omavahelises kohtumises mustadega mängimine. Kui aga jagasid kolm või enam mängijat, oli ainsaks kriteeriumiks Sonneborn-Berger. Praktika näitas, et sellest oli ilmselt vähe. Ühel laual tekkis olukord, kus kolm poissi olid omavahel mänginud surnud ringi (igaühele üks võit), kõigist ülejäänuist aga olid nad jagu saanud. Edasiseks toimimiseks ei andnud juhend mingeid juhiseid. Kohtunikul pole õigust juhendit muuta ega täiendada. Nii peaks juba juhendi koostamisel võimalikult tekkivad olukorrad ette nägema. Antud juhul otsustas kohtunik juba mainitud välkturniiri kasuks (määrata tuli ju veel näiteks ringide arv ja ajakontroll), sest võitja oli ju vaja selgitada.

Kui mängivad eri rahvustest mängijad ja eriti siis, kui on tegemist üsna noortega, on üheks probleemiks ka vastasest arusaamine. Eriti paistis see silma seoses viigipakkumistega. Suurel osal juhtudest õnnestus vastastikune mõistmine saavutada vene keele vahendusel, mitmel korral nägin, kuidas asja püüti vastaspoolele sõrmedega selgeks teha. Oli aga ka juhtum, kus täieliku arusaamani ei jõutudki.

Korrektne viigipakkumine peaks koodeksi art. 9.1a järgi välja nägema nii: 1) mängija teeb oma käigu malelaual, 2) pakub viiki ja 3) vajutab kella. Viigipakkumine ja vastus sellele peaksid olema sõnastatud selgelt, lühidalt ja konkreetselt, mingite tingimustega ei tohiks need seostuda. Kui viiki pakutakse mingil muul ajal, on pakkumine samuti kehtiv, võib aga pakkujale kaasa tuua karistuse, sõltumata sellest, kas viik vastu võetakse või mitte.

Viigi vastuvõtmine võib toimuda kohe või pärast mõningast mõtlemist. Viigi tagasilükkamine võib toimuda kas suuliselt või vastukäiguga, samuti siis, kui puudutatakse mingit oma malendit käimis- või vastase malendit löömiskavatsusega.

Ka viigitaotlus seisu kolmekordse kordumise või 50 käigu reegli rakendumise tõttu loetakse viigipakkumiseks. Sel ajal, kui kohtunik seisu kontrollib, võib teine pool teatada viigi vastuvõtmisest. Viigitaotlust kontrollimise lõpuni tagasi võtta ei saa.

Kui viiki pakutakse enne oma käigu tegemist, on vastasmängijal õigus nõuda käigu tegemist, et alles siis otsustada, kas viik vastu võtta või mitte. Nii kaua pakutud viigist loobuda ei saa.

Vahepeal võib partii lõppeda ka "mingil muul viisil". Vastasmängija võib näiteks venitada vastusega, kuni tema nooleke langeb. Sel juhul loeb ajaületus. Kiir- ja välkmales on ajaületuse fikseerimiseks vaja mängija taotlust. Kui seal märgatakse noolekese langemist alles pärast viigi vastuvõtmist, jääb viik tulemusena püsima.
Halvemas seisus viigipakkumine pole eetiline, kuid koodeks seda otseselt ei keela.

Varem oli koodeksis selgelt öeldud, et uuesti ei saa viiki pakkuda enne, kui vastane on ise viiki pakkunud. Praegune koodeksi artikli 9.1a sõnastus on märksa paindlikum. Öeldakse vaid, et tuleb arvestada artiklit 12.5. See artikkel kõneleb aga mängualalt lahkumisest ega ole asjaga üldse seotud. Viide peaks olema artiklile 12.6. See kõneleb ülemäärastest viigipakkumistest, mis võivad vastast häirida või segada. Kui kaht viigipakkumist eraldab küllalt pikk vaheaeg, siis ei tarvitse seda rakendada.

Kui viigipakkumisel esineb tõepoolest kommunikatsiooniraskusi või kui mängija näiteks tema enda poolt pakutud viigist loobub, kui ta on vastase nõudel laual käigu ära teinud, tuleks kasutada kohtuniku abi ja vahendust. Vajadusel on selleks võimalik ka malekell seisma panna. Kellal on vastav nupp olemas ja selle kasutamise võimalust peaksid treenerid lastele selgitama. Kunagi oli kella seiskamine peaaegu samavõrdne kaotusega, enam mitte. Muidugi ei tohi võimalust kella seiskamiseks kuritarvitada ja ka sel puhul tuleb arvestada võimaliku karistusega.
Lembit