Kuidas selgitada parimaid?

Olen juba kolm aastat olnud kohtunikuks ühe riigiameti väikesel kiirturniiril. Mullu oli mängijaid vaid 8, nii et mängiti ringsüsteemis. Tänavu 10, nii et ringsüsteem arvati minevat liiga pikale. Niisiis śveits ja nii nagu juhendis kirjas, siis 7 vooru. Osavõtjate arvust seal juttu polnud. Aga päris ilmne, et objektiivse paremusjärjestuse oleks kindlasti paika saanud ka 2-3 vähemvooruga. Voorude suurem arv ei tähenda, et turniiritabelisse suurem selgus tekiks. Kui püütakse anda lihtsalt rohkem mänguvõimalusi, siis on teine asi.

Kohtunik jäi eelkõige tulemuste fikseerijaks. Kiirmale on ju mängijate omavaheline asi. Nii lasksin ka kuningatel rahumeeli tulle käia või tules olla. Kui mängijad märkasid, asendasid nad määrustevastase käigu lihtsalt teisega, ilma et oleks taotletud kohtuniku sekkumist ega ajatrahve. Vast oleksin sellisel ebaühtlasel väheste kogemustega mängijate turniiril siiski enne võistlust mängijate õigused ja võimalused pidanud paremini selgeks tegema. Aga niigi saime küllalt normaalse turniiri, kus probleeme polnud.

Seevastu suurematel võistlustel, mida olen põgusalt internetist jälginud, on muidugi probleeme vastavalt rohkem. Kuidas peaks näiteks välja selgitama Euroopa meistrit? Viimasel ajal on saanud tavaks kasutada selleks suuri śveitsi süsteemis turniire. Üks neist lõppes alles hiljuti Budvas. 306 mängijat on tõesti palju. Kes siis neist on parim?
Seda, et turniiri lõpuks on tabeli tipus võrdne punktide arv tervelt 11 suurmeistril, ei osanud korraldajad ilmselt ette näha. Juhend nägi kohtade jagamiseks ette: 1) mediaan-Buchholzi (vastasmängijate punktide summa nõrgima ja tugevaimata), 2) tavalise Buchholzi (kõigi vastaste punktide summa), 3) võitude arvu ja 4) voorujärgsete punktide summa. Esikoha, aga ka MK-le edasipääsu tagavate kohtade selgitamiseks pidi hoopis toimuma järelvõistlus. Aga mis süsteemis siis?

Peakohtunikule (Budvas oli selleks kohtunikekogu esimees Nikolopoulos ise) olid antud küllalt suured volitused, sisuliselt kogu süsteemi paikapanemiseks. Juhend ütles: kui on vaja rohkem kui 3 tie-break´i vooru, võib peakohtunik Euroopa Maleliidu presidendi või tema esindaja kinnitusel muuta mängukava nii, et tie-break´id võiks lõpetada ühe päevaga. Nii avaldati detailsed reeglid alles tie-break´idele eelnenud tehnilisel koosolekul. Kaalul polnud mitte ainult tśempionitiitel, vaid ka küllalt erinevad auhinnad: 1. 15000, 11. vaid 3500 eurot.
Mida siis tehti? Loodetavasti pole meil taolise kogemuse rakendamise järele vajadust, aga igaks juhuks tasub Budvas tehtust õppida.

Toimiti seal niimoodi: Aluseks võeti esimene kohtade jagamise kriteerium (mediaan-Buchholz) ja pandi 11 võitjat selle järgi ritta. Siis valiti neist välja 6 madalaima näitajaga mängijat ja pandi need omavahel kokku (6-11, 10-7, 8-9). Mängiti kaks partiid (15 minutit kummalegi + 5 sekundit käigule). Kui nende partiidega veel asja selgeks ei saanud, tuli otsustav armageddon aegadega 5 ja 4 minutit. Jätkati samuti ühe miinuse süsteemis, kuni lõpuks jõuti finaalini ja 3.-4. koha selgitamiseni.
Peale 4 esikohta reastati ülejäänud järelvõistlusel osalenud Buchholzi järgi. Teame, et päris lõpp oli dramaatiline. Armageddonipartiis olid Malahhovil Tomaśevski vastu mustad ja ainult viiki vaja. Võiduseisus, kus pealegi olemas vist ka 6-käiguline forsseeritud matt, pani ta vankri ette ja tiitel oligi läinud. Küllap oli see tekkinud pinge loogiline tagajärg.

Mul pole midagi puhttehniliselt ette heita süsteemile, mida selle juhendi raames rakendati võitja väljaselgitamiseks ühe päeva jooksul. Ometi tundub Euroopa Maleliidu lehel olevat GM Miso Cebalol õigus küsida, miks peab mängija veel ühe turniiri võitma ja ehk oleks olnud õigem kasutada lihtsalt Buchholzi. Põhi- ja lisaturniiri reeglid olid ju täiesti erinevad alates võistlussüsteemist ja lõpetades ajakontrolliga. Põhiturniiri partiidega oli siin tõepoolest vähe ühist. Veebilehe lugejate arv olevat küll tänu sellele kahekordistunud, aga mängijatele lisandunud stressi see vaevalt korvab. Cebalo arvates olevat selliste ideede autoriteks ebaprofessionaalsed korraldajad, kes kunagi pole ise sellises olukorras olnud.

Ametliku vastuse andis sealsamas Cebalole peakohtuniku asetäitja Stubenvoll (FIDE tehnilise administratsiooni paneeli juht). Mulle tundub, et Werner tunnistab kriitika õigeks. Vastuväiteks vaid see, et paljud mängijad pole õnnelikud, kui järjekord määratakse Buchholziga (need, kelle koht turniiritabelis kannatab, pole kunagi õnnelikud), uus jagajate turniir oleks aga vajanud korraldajat ja aega. Ega oska minagi öelda, kuidas peaks toimima, aga ühe miinuse süsteemis (kiir- ja) armageddonipartiid ei tundu küll Euroopa meistri selgitamiseks kõige õigem tee olevat.

Peterburis peetud naiste analoogiline turniir vist sellist tähelepanu ei äratanud. Kõige rohkem kirjutati vist võistluspaiga 18-kilomeetrisest kaugusest ja peakohtunik Bolotinski armutust võitlusest fotograafidega.
Lembit